| Eelmine | Järgmine | | Esilehele |
|
Pilt puudub täna;) |
lühikse aja jooksul on olnud mitu olukorda, kus ma pole mingil hetkel enam päris kindel, kas ma naeran või nutan.
esimene kord oli paari päeva eest, kui ma niiöelda libastusin pastoraadi aida trepil ja kukkusin täies pikkuses külili. haiget ei saanud, lööki pehmendas külje alla jäänud karp glasuursöörikutega. lebasin seal nagu postmark teksadest mütsini sopaga koos ja naersin silmad märjad. ema sõbrants naeris mu kõrval veel rohkem, ma arvan, et tal oli valus naerda ja ta ei suutnud seda nii palju korraga teha kui ta oleks tahtnud. ema oli pisut eemal ja nägi lihtsalt, et ma leban maas ja selle asemel, et tulla juurde ja vaadata, et äkki ma sain haiget või midagi, ta hüüdis eemalt, et tõusku ma kohe püsti, muidu mustus imbub sisse. millest piisas, et ma oleks end peaaegu teadvusetuks naernud. teine olukord oli täna, kui ma hakkasin torti külmkappi tagasi panema kui kandiku käepide läks puruks ja tort kukkus mu käte vahelt kaunistatud pool eespool plärts põrandale. selle eellugu on muidugi see, et ema eile otsustas, et ta proovib esimest korda elus torti teha ja tegi seda siis 2 päeva jutti ja enne külmkappi panemist olin ma just võtnud üldse kõige esimese tüki tordist. ma sain asja traagikast tegelikult aru küll, aga no olgem ausad, seda naljakam see tundus. ma siis hoidsin pliidist kinni, et naerust vappudes põrandale ei kukuks. ja ma ei tahtnud üldse naerda, sest ema istus sealsamas ja ta tort oli paletpidi põrandal, aga mingi hetk ta nägi, et ma ei suuda reageerida üleskutsele tort kandikule tagasi tõsta või kasvõi näiliselt tõsine olla ja siis ta itsitas ka. ühe törtsu. ingrid Saled elus :) duke |
| 2007-01-22 |